Sajandi talvetormist

No tervitus! Käite meil siin ikka uusi postitusi nillimas jah 😀 Meil siin endiselt tegemisi palju ja pole lihtsalt mahti olnud kirjutada. Kuna mult aga on juba mitu korda küsitud, et kuidas meil selle suure talvetormiga lood on, mis vähemalt poolt Ameerikat tabanud on, siis tulen ja räägingi sellest lähemalt.

Tõsilugu, et väga suurt osa Ameerikast on tabanud viimase 120 aasta suurim talvetorm, mis on mõne osariigi kohe erilisse kriisiolukorda viinud. Kui esialgu tekitas see nalja, et Texases elavad inimesed (meie jaoks) väikese külma pärast nii suurde paanikasse lähevad ja üldse omadega enam hakkama ei saa, siis mida päev edasi, seda tõsisemaks läksid uudised ja nüüd paistab, et on asi juba päris hulluks läinud.

Ametlikult kestis torm ise 4 päeva ja liikus Mehhiko põhja osast ülesse Kanadani välja. Mistõttu jäi pakase jäisele teele suur osa Ameerika sisemaast. Kui põhjapoolsed osariigid on taoliste külmakraadide ja lumetormidega veebruari kuus harjunud, siis lõunaosariikide jaoks on see olnud rängem kui tornaadod või orkaanid. Viimasteks on sealsed inimesed valmistunud, nende kodud on säärastele ilmamuutustele kohaselt vastupidavaks ehitatud. Kuid -20 külmakraadide vastu ei ole enamus neist end kaitsta osanud ega isegi teadlikud, mida sellises olukorras tegema peaks. Seda lihtsalt ei juhtu seal. Ja kuigi tänaseks on nii suured miinuskraadid juba alla vandunud, siis sellegipoolest on seal endiselt juba mitumitu päeva järjest ebatavaliselt külm. Mitmeid päevi valitsesid suurtes piirkondades elektrikatkestused. Veetorude kinnikülmumised ja lõhkemised on muidugi enesestmõistetavad. Inimesed on püüdnud oma maju kütta gaasipliitide ja kes teab, millega veel.. Noh ja neid traagilisi tulemusi võite ise aimata või uudistest lugeda.

Niiet tõsi ta on, et kui eelmisel aastal jäime meie siin Ülariga talvistest ilmadest sisuliselt täitsa ilma, siis sel aastal on ilmataat kohe ikka topelt talve varunud. Kuigi meie siin New Jerseys jäime jälle sellest põhitramburaist ikkagi ilma. Tavaliselt on see nii siin Lõuna-Jerseys läinud, et need suuuuured tormipilved lähevad meist kas napilt mööda või riivavad vaid väikse nukiga. Näiteks troopiliste tormide puhul saame me tavaliselt vaid need viimased suuremad sajuhood endale kaela, suuremad ja hullemad ilmastikuolud jäävad ikka sinna lõuna poole maha.

Sel korral kõikusid meie kraadid tormi ajal täpselt +1 ja -1 vahel, niiet põhiliselt sadas meil ilmatumas koguses jäävihma. Hommikuti polnud auto aknakraabitsast suurt midagi kasu, sest seda jääd sai akendelt ainult toksides lahti. Veebruari esimesel nädalal maha sadanud suur-paks lumi andus suuremalt jaolt ka sellele vesisele ilmaolule alla, niiet mingi hetk olime jälle üsna sombustes oludes. Aeg-ajalt viskab õnneks ikka veits lund juurde ka, aga enamus sellest suurest lumest, mis meil 1. veebruaril alla hakkas sadama, on siiski minevik. Sellegi poolest olen ma tõesti megaõnnelik, et meil ikka sel aastal natuke rohkem kui 2cm lund õnnestus näha ja nautida. Isegi lumelabida sain mitmel päeval kätte võtta ja meie parklat hangedega ääristada. No mulle ikka pakuvad sellised ilmaolud kõvasti rõõmu. Et noh kohe korralik talv ja puha, mitte selline vahepealne sopp ja lörts ainult.

Aga jaa, ma sain just aru, et ma pole siin veebruaris veel kirjutanudki, niiet pole meie suurest lumetormist midagi rääkinud. Meie Ülariga seda vast päris tormiks ei nimetaks, aga mulle tundub, et siin maal on kõik natukene dramaatilisem kui ehk see, millega Eestis harjunud oleme. Lihtsalt oma 30-40cm lund sadas ühel öösel korraga alla. Sellest räägiti vähemalt 3 päeva juba varem ja päev enne saadeti telefonidele tormihoiatusi jne jne. Loomulikult anti kõikvõimalikele asutustele (eeskätt koolidele) vaba päev ehk snow day, et teedel võimalikult vähe autosid liikleks. No okei.. võib-olla see antud näide oleks Eesti mõistes ka tormi alla läinud, aga siiski.. dramaatilisemad on nad ikkagi! 😀

Igati arusaadav iseenesest. Pigem ju olla ettevaatlik, eks. Naljalt lumega siin teele ei taheta ronida.. või kui ronitakse, siis sõidetakse aeglasemini kui jalgrattal pensionär. Kuna siin aga terve veebruar on vahelduva eduga iga nädal mõni “snow day” iga väiksema lumesaju pärast tekitatud, siis on ikka veits imelik hakanud küll 😀 Et noh ausalt – ega need teeolud siis nii jubedad ka pole. Kindlasti juba seetõttu, et iga päev (ja enne tormihoiatust ikka mitu korda päevas) kaetakse kõik teed ilusti soola ja liivaga ning lumesahad sõidavad sisuliselt üksteise võidu edasi-tagasi. Vahest polegi absoluutselt midagi teeoludel viga, aga lastel ikka koolist “snow day”.

Kui ma siin juba jutustamas olen, siis räägin seiklustest meie armsa Volksuga ka 😀 Et meil siin ikka jummala eest igav ei hakkaks, otsustas veebruari alguses auto radiaator ulakusi tegema hakata ning arvas, et temale seda jahutusvedelikku enam tarvis pole. Õnneks see radikavahetus mu insenerist mehaanikule erilist muret ei valmistanud. Kuna me ei tahtnud uut radikat kusagilt kaugelt tellida, vaid kohe kätte saada ja ära vahetada, siis ostsime selle ühelt romulaplatsilt teise auto küljest. Ülar ütles, et üldiselt peaksid need korras olema, kuid vahest võib muidugi ka “jopata”, aga seda enne ei tea, kui uut külge pole pannud.

Õnneks oligi just toosama laupäev hea selge ja soe ilm, niiet Ülaril õnnestus võrdlemisi kerge vaevaga siin samas meie koduhoovis radiaatorivahetus ära teha. Pikka pidu aga polnud, sest me ikkagi õnnelikud inimesed ehk “joppas” ning ka see äsja ostetud radikas lekkis jahutusvedelikku. Isegi prao, kust vahelt ta seda välja sülitas, leidsime üles. Niiet tuligi siis hoopis New Yorgist tutikas tellida. Kui järgmisel nädalavahetusel selle vahetamiseks aga lõpuks aega oli, läks ilm üsna ruttu üle jäävihmaks. Ja kuigi Ülar on paras jääkaru, siis päris sellise ilmaga lageda taeva all betooni peal ta ka seda radikat vahetama ei hakanud. Ma ei lubanud.

Õnneks oli meil varuvariant kohe varnast võtta ka – saime ära kasutada oma uusi tutvusi. Jess & Ryan olid meile varem oma garaaži juba pakkunud, niiet meil tuli see pakkumine ainult lahkelt vastu võtta. No just selliseid toredaid tutvuseid, kuigi nüüd võib neid vist juba sõpradeks ka kutsuda, kelle abi vahest ära saab kasutada ja kellele samas ka ise oma abi pakkuda, olemegi siin kaugel olles taga igatsenud.

Kuna samal õhtul ilm paremaks ei läinudki, vaid teeolud üha kehvemaks muutusid, siis kutsusid Jessica & Ryan meid hoopis enda juurde jääma. Kuna see polnud mitte esimene kord, kui nad meid külla on kutsunud ja neil parajasti ka sõbrad külla olid tulemas ja teeolud ka endiselt kõige toredamad polnud, siis allusime perenaise/-mehe soovidele 😀 Kokkuvõttes oli tõepoolest megatore õhtu. Supperlahe on uusi inimesi avastada, kellega ootamatult nii palju ühist on. Pühapäeval veetsime ühe eriti mõnusa ja rahuliku sõbrapäeva kodus ja nõnda see nädalavahetus otsa saigi.

Hmm.. sai vist enamvähem kõigest räägitud, millest kirjutama tulin!? Et veidigi põnevust üleval hoida, siis meil siin toimub tegelikult igasugu põnevaid protsesse parasjagu, millest veel on küll vara rääkida. Aga ehk ühel heal päeval, onju 😉 😛

Mul on ka nii palju huvitavaid teemasid, millest siin kirjutada tahaksin, aga igakord kui arvuti taha jõuan, siis teen sadamiljon muud asja ja nagu isegi näete, siis siia ei jõua miskit kirja. Mul lihtsalt on need jube head tuhinad selleks ajaks üle läinud, kui ükskord siia jõuan. Nõme, eks 😀

Aga olgu siis.

Kuulmiseni! ❄️

Ja nii tore näha, et siin ikka vahepeal uudistamas käite ja huvi tunnete 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s