Surm silme ees ehk käisime lõbustuspargis…

Mul on üks küsimus suurele ringile. Ma saan aru, et vanusega peaks nagu targemaks saama ja uusi asju õppima.. aga kas see tõesti tähendab, et õpid ühtlasi ka palju rohkem igasugu asju kartma? Mida vanemaks, seda aramaks? 🤔 Mulle tundub, et ma vanasti kartsin ikka õige vähe asju ja pigem olin rind kummis ees esimeste seas mingeid julgust nõudvaid tegusi tegemas.. Siin kohal pean silmas julgustükke, mitte lauslollusi, onju 😀 Aga noh, saate põhimõttest aru küll. Nüüd aga tundub, et iga natuke ekstreemsem asi paneb peas tõenäosusteooria kõikvõimalikud arvutused tööle, mis näitab kõiki võimalikke viise, kuidas antud tegevust tehes surma või vigaseks on võimalik saada 😅

Ei hakanud ma niisama lampi sellele mõtlema. Käisime siin paar nädalavahetust tagasi seal lõbustuspargis, kuhu me eelmises postituses mainitud hooajapiletid ostsime. Seesama koht, kus see drive-thru loomaaed on. Aga no täiesti pekkis – ma ausõna ei teadnud, et ma nii väga näiteks kõrgust oskan karta. Kas sellist asja on võimalik teise inimese pealt ära õppida või? Isegi Ülar oli lõbustuspargis palju julgem kui mina ja tal jalad värisevad juba Koigi raba vaatetorni ronides 😀

Muidugi ei teinud olukorda kindlasti kergemaks see, et me kogemata esimese sõiduna kohe ühe kõige hullema sealt valisime. Oh isver ma ütlen küll.. siiamaani süda väriseb sees 😀

Aga ma alustan enamvähem päevaga algusest, et kogu pildi ikka ette saaks. Mõistlike inimestena üritasime pigem vara parki jõuda, sest teada värk, et järjekorrad venivad neis kohtades ikka väga pikaks. Absoluutselt liialdamata on jumalast normaalne tavalisel päeval ühe atraktsiooni järjekorras seista 45min kuni 1h. Nüüd lisa siia juurde koroonapiirangud. Oma poolteist tundi võid täitsa vabalt seal oma järge oodata. Aga ootamisele endale ei kulu ainukesena ulmeliselt aega. Lõbustuspark on suur, atraktsioonid on suured ja vägevad, niiet selleks, et ühelt sõidult teisele minna, tuleb omajagu ikka kõndida ka. Pane siia juurde veel esmakülastajale omane teadmatus, kus mis sõidud asuvad… siis veel mõtlemisaeg, et millise sõidu järjekorras üldse oodata viitsib (loe: kas Ingela ikka julgeb?) ning saadki tulemuseks terve päeva peale täpselt 3 sõitu kolmel atraktsioonil 😂 See hooajapassi ostmine oli vist ikka hea mõte, tundub nii.. Saab vähemalt iga kell tagasi minna ja pole kahju, et ainult kolme atraktsiooni peale jõudsime.

Eks me esialgu tuiasime natuke niisama ringi, uudistasime erinevaid atraktsioone ja pidasime plaani, et kuhu võiks minna. Mul oli siis veel julgust nii mõndagi proovida 😀 Kui esimese sõidu välja olime valinud, panime oma asjad kappi luku taha ning seisime järjekorda. Iga sõidu järjekorra moodustamise ala on tehtud iiiilmatuma pikaks, et kõik need sajad inimesed, kes üldjuhul sõite jahtimas käivad, ikka ootama mahuks. Ja ega see siis muidugi lihtsalt mingi sirge/tühi ooteplatvorm pole, vaid ikka väänleb ja pöörleb igatepidi. Niiet polegi imestada, et meile esialgu tundus, et hoopis kõrval oleva sõidu peale end valmis oleme pannud. No ma ikka mõtlesin, et esimeseks võiks ikka ühe natuke lahjema atraktsiooni järgi proovida..

Khm. Nali oli minu kulul, sest see, mis meid seal teispoolt vasakpööret ootas… olid.. noh.. suuured Ameerika mäed, täpsem nimi – Nitro 😀 Esialgu keritakse Sind seal vaikselt-vaikselt üles ja siis kukud sisuliselt 90kraadise nurga all “kaljult” alla. Ja ma arvasin, et no okei – aint ühe korra tuleb see õudus läbi elada, aga EI! Peaaegu sama asja oli vähemalt 3-4korda selle sõidu ajal 😀 Ja muidu ilmselt polekski niiii hull surmahirm olnud, aga see oli selline rong, kus ülakeha on täiesti vaba, ainult jalgade peal on see raud, mis Sind kinni hoiab, niiet igakord, kui rong mäest alla kihutab, tõuseb tagumik mõnusasti maast lahti ja ma olin täiesti veendunud, et siit ma nüüd õhku tõusen ja vabalangemisele asun…

😱

Sõidu lõppedes küsis meie kõrval istunud vanem paarike sõbralikult naeratades, et kas see oli minu esimene sõit.. 😀 😀 😀 No ma ei pidanud neile väga pikalt vastama, sest ilmselgelt said nad minu surmahirmu täis seakisast ise ka aru, et millekski selliseks ei olnud ma end valmis pannud 😀 Ülar veel naeris mu üle, kui ma selle sõidu ajal konkreetselt poolenisti pilti tasku olin viskamas, sest ma tõepoolest ei liialda – ma ei mäleta, et ma kunagi nii suurt hirmu tundnud oleksin. Praegu kirjutades ka käed ja süda hakkavad uuesti värisema 😀 Vanapaar veel rääkis, et see on nende lemmiksõit siin lõbustuspargis ja et nad käivad siin päris tihti kahekesi atraktsioonidel “lõbutsemas”.. brrr.. kreisid inimesed.

Igaljuhul olin mina väga üllatunud, et see üks (horrrrifying) sõit mind nii ära hirmutas, et ma ikka tükk aega kogusin hoogu, et järgmisele minna. Mu ainuke mõte oli, et jumala eest – pange mu ülemine ots ka ikka rihmadega kinni.. Lõpuks suutsime leida sõidu, milleks ma arvasin end valmis olevat 🤞 See oli hoopis selline rong, kus jalgevahel on küll jalgrattaiste, aga muidu seistakse püsti ning ülemine ots on turvarakmetega korralikult kinni ja saad endal kenasti rinna eest kinni hoida. Tundus palju turvalisem sõit olevat.

Järjekord ei tundunud ka üldse pikk olema, kuniks me ümber nurga keerasime ja tund aega järtsus seisime 🤦 Aga lohutuseks oli hiljem palju pikem järjekord, niiet jess – vähemalt mingi võit! Sellel sõidul olin juba palju targem ka – mitte ei röökinud surm silme ees täiel rinnal “ääää.. äääää”, vaid hoopis trikitasin oma hirmu sellega minema, et karjusin väga entusiastlikult “wooohooo… wooohooo…” nagu mul oleks supperlõbus 😅😅 Jummalast hästi töötas kusjuures, üldse polnud nii jube olla, vaid nats võis isegi lausa nautida seda soolikate segiajamist seal. Ülari jaoks ei olnud see sõit nii meeldiv, sest ta hoidis end seal kuidagi natuke valesti ja hiljem oli veel tükk aega kael kange ja pea haige.

Peale seda Green Lantern sõitu otsustasime lõunapausi teha. Ma muidu seda ei mainikski, aga üks supperimelik asi oli selle juures – seal ei saanud mitte kusagil sularahas tasuda. Ameerikas on sularaha kaasaskandmine ja sellega maksmine maailma kõige normaalsem asi mu arust. Niiet see oli ikka täielik üllatus. Eriti kuna sellest polnud mitte-mitte kusagil sõnagi juttu. Ja enamasti on USAs kõik asjad 3 korda puust ette ja punaseks tehtud. See ajas korraks ikka tuju üsna tigedaks, sest 1) ma olin just oma suppertühja kõhuga järjekorras oodanud tükkk aega lihtsalt sp, et üks naine mu ees ei saanud aru, mis ühel sildil kirjas oli, kuigi see oli maailma kõige obviousim silt üldse.. ja kõik 3 teenindajat korraga jagelesid temaga jättes kõik teised kliendid unarusse.. Ma olen piisavalt kaua ise leti taga töötanud ja tean, et never ei jätaks ühe opaka kliendi pärast teisi tükk aega ootama. Eriti veel, kui ma üksinda seal leti taga pole; 2) alles siis, kui oma tellimuse tasumiseks sularaha hakkasin ulatama, teatati, et ainult kaardiga saab maksta… kutsusin siis Ülari õuest, sest mul polnud kaarti kaasaski.. oleks siis kusagilgi kirjas olnud, et seal lõbustuspargis pole sularahaga mitte midagi teha. 😤 Vähemalt oli see apelsinikana tõepoolest megahea ja oma ootamist väärt, niiet tuju läks üsna kiiresti palju-palju paremaks 😀

Anyways. Jalutasime veel pargis veidi ringi. Peale suurte atraktsioonide on seal ka väga palju igasugu muud tegemist. Näiteks nagu need igasugu täpsusmängud ja mängu-lasketiirud, kust hiigelsuuri karusid ja muud säärast saab võita. Ainult, et nendele tuleb siis eraldi veel väikesed piletid osta. Ja siis veel on olemas muidugi need suured mängudemajad, mängu-kasiinod ja mis kõik veel. Tegemist jagub ikka kohe mitmeks-setmeks päevaks.

Aa ühes sellises väikeses atraktsioonis oli äge juhus. Ülesanne oli 2 minutit järjest kätega kangi küljes rippuda ja oledki võitnud. Nägime mitmeid suuremaid ja väiksemaid mehi/naisi seda üritamas. Kõik püsisid vaevalt poolteist minutit enne, kui sõrmed libisema hakkasid. Aga siis tuli üks pisike (max vb 5 aastane) tüdruk, kellel silm ka ei pilkunud selle 2 minuti jooksul 😀 Rahvast kogunes lõpuks päris palju sinna ümber teda ergutama ja kaasa elama. Nii tubli väike tüdruk! 😇

Kuna kell oli juba lõpuks üsna palju, siis otsustasime minna veel enne kojuminekut vaaterattale. Seal paistis kõige lühem järjekord olevat ja tundus mulle päeva lõpuks üks selline mõnus rahulik kulgemine…. NOT! 😀 Kõik need 3 tiiru, mis see hiiglasuur vaateratas tegi, mõtlesin mina, et siit ma nüüd alla kukun koos kogu selle rauakolakaga, mis mu ümber kaitseks peaks olema. Ei julgenud ma liigutada ega hingata, veelvähem telefoni taskust välja võtta, et mõni pilt sealt kõrgelt teha. No täiesti lootusetu juhtum 😀 Seal saingi aru, et mul on ikka mingi tõsine probleem selle kõrgusega..

Öudne… kui ilus

Aga no mis sest! Vaatetornidesse ronin ikka edasi ja ju me ikka sinna lõbustusparki mõne veits kreisima sõidu peale veel läheme, sest vahest tulebki endale meelde tuletada, et hirmu ka oskan tunda.. Onju? 😀 Ainult sellise rongi peale ei ole mina enam nõus minema, kus sind ainult altpoolt puusa kinni pannakse.. seda vabalangemise tunnet hetkel rohkem ei soovi, aitäh.

Kas teil on ka vahest selline tunne, et vanusega ei tule mitte ainult tarkust juurde, vaid õpid ka palju rohkem hirmu tundma? 👀