Hooaja seitsmendast mängust tuli Ülaril seljavigastuse tõttu eemale jääda. Sellest kirjutasime lähemalt eelmises postituses. Kui Sul on Ülari college footi hooaja esimesed osad veel lugemata, soovitame need enne üle vaadata. Nüüd oleme aga jõudnud lõpusirgele.
Nagu öeldud, tõmbas Ülar enne hooaja seitsmendat mängu oma selja nii rängalt ära, et esimesed paar päeva oli isegi niisama seismisega raskusi. Tolle nädala mängu tuli seetõttu kõrvalt vaadata. Selleks aga, et ta järgmisest mängust osa võtta saaks, tuli hiljemalt neljapäevaks ilma setbackideta täiskontaktiga trennis osaleda, et meeskonna treenerid annaks järgmiseks mänguks rohelise tule. See tal õnneks ilma üleliigse valuta õnnestus ka, tänu millele tal laupäeval mängida lubati.
Üks suur põhjus, miks just sellel mängul osalemine nii oluline oli, oli see, et tegu oli hooaja viimase kodumänguga, ühtlasi ka Ülari viimase kodumänguga ja kõige tipuks veel senior night-ga. Kuigi ametlikult Ülar seeniorite alla ei kuulunud, sest oli see ju tema esimene college footi hooaeg, arvestati ikkagi tema ka nende hulka, kuna oli teada, et suure tõenäosusega jääb see ta viimaseks aastaks siin.
Kui tavaliselt jooksis meeskond vahetult enne mängu väljakule kõik koos korraga, siis seekord tutvustati kõiki seenioreid üks haaval, mille ajal nad läbi meeskonna kaaslaste ja tantsutüdrukute poolt moodustatud tunneli eraldi väljakule jooksid. Tutvustamise ajal hõigati välja ka mängija vanemate nimed. Ootasime põnevusega, et kuidas nad nende eesti nimedega hakkama saavad ja ei pidanud pettuma 😀 Ülari isa, Enn-u nimega said nad veel enam-vähem hakkama, aga Mirja oli üks suur pudru ja kapsad 😀
Nagu mainitud, oli tegu kodumänguga, vastaseks Christopher Newport. Selles mängus liigutati Ülar kaitseliinis 3-techi peale, kuna tollel positsioonil olid parajasti mitmel mängijal vigastused. See oli aga hooaja ainukene mäng, kus Ülar ei alustanud, mis oli ka loogiline, sest ta polnud ju pea 2 nädalat õieti trenni teinud. Pluss, coach ju tegelikult teadis, et ta selg ei olnud nii korras nagu ta välja näitas… ja see oli tõsi, ei olnud see selg midagi täitsa timmis.
Mäng ise oli väga tasavägine. Isiklikult mängisin päris hästi, kuigi oli näha, et kaks nädalat pole korralikult trenni saanud teha. Mängu lõpus läksime 4 punktiga juhtima. Mängida jäi veel 1:28. Vastased said palli tagasi oma 30 jardi peal, mis tähendas, et nad pidid liikuma 70 jardi edasi, et touchdown skoorida ja mäng võita. CNU (Christopher Newport Uni) jõudis üpris kiiresti meie väljaku poole peale, kus nad võtsid time-outi. Mind pandi uuesti sisse, sest vahetasime kaitse formatsiooni. Peale seda oli iga järgmise play lõpus vastaste mängujuht pikali maas, Ülar tema peal lamamas.
Viimasel playl aga jõudsin ma sinna samm liiga hilja, lisaks olid meie cornerback ja safety segaduses ning mängisid erinevaid playsid, mistõttu oli CNU receiver end-zone’s täiesti vaba. Ja see pagana QB suutis palli murdsekund enne talle ära visata, kui mina mängujuhini jõudsin. See vaatepilt, mida ma nägin, lamades selle sama QB peal juba mitmendat playd järjest, oli nagu filmis.. Nagu ultimate gut-punch. Kuidas Sa viimasel sekundil kaotad oma viimase kodumängu, teades, et Sina olid see lüli, kes oleks saanud selle mängu teisiti lõpetada. Oleks, poleks. Tuli alla neelata veel üks napp kaotus, tulemuseks 32 – 35.
Päriselt koledaks tegi selle mängu lõpu aga hoopis miski muu. Peale lõpuvile tuli vastasmeeskond meie logo peale tantsima, mis on ilmselgelt väga lugupidamatu käitumine. Loomulikult ei kavatsenudki meie poisid midagi sellist oma koduväljakul tolereerida, mistõttu lõppes see õhtu ääre pealt suuuuuuuuure kaklusega. Ülar, vana sooda, unustas omale veel kiivri ka pähe panna, kui ta väljaku keskele oma poisse toetama jooksis. Õnneks suudeti rivaalitsevad meeskonnad piisavalt kiiresti ära lahutada, enne, kui olukord päris üle käte jõudis minna.
Ja nii lõppeski minu viimane kodumäng Rowani eest Coach Richard Wackardi Staadionil.
Hooaja viimane nädal oli mu seljavalu kadunud ja sain kõik trennid rahulikult kaasa teha. Hooaja viimane mäng toimus vastaste koduväljakul TCNJ vastu, 1.5h sõidu kaugusel. Selles mängus sain taaskord alustada. Seda 3-techi peal ja tundsin end mängu alguses jälle väga hästi – enesekindlus ja füüsiline vorm oli tagasi seal, kus enne selja vigastust.
Mäng hakkas väga hästi. Esimesel draivil tegin kohe play, mis sundis vastased puntima ja kohe järgmisel draivil panin mängujuhile sellise paugu, et tal läks ikka mõni hea sekund aega, et maast püsti saada. Kohe peale seda juhtus aga saatuslik play…
Olin paremal pool 3-tech. Sain kohe aru, et tuleb sööduplay, mistõttu push pullisin ideaalselt ennast guardist mööda. QB ehk mängujuht oli mul otse sihikul. Kui aga mu vasak jalg maad puutus, käis hele *plaks* ja ma kukkusin nina ees pikali. Esialgu tundus nagu keegi oleks mulle sääre peale astunud. Lamasin seal mõned sekundid, siis tõusin püsti ja üritasin astuda, aga see sama vasak jalg ei teinud minuga enam koostööd. Kõik kohtunikud käskisid mul kohe maha tagasi minna.
Omast arust läksingi kohe pikali maha tagasi, aga Ingela räägib siiani, kuidas pealtvaatajate jaoks vajusin ma aegluubis maha nagu äsja kuuli saanud hirv. Coach ütles samuti, et olin pikali vajunud justkui oleks mul olnud tugev peapõrutus, mitte jalavigastus.
Peale seda tassiti mind väljakult ära. Üpris kiiresti said meditsiinitöötajad väljaku kõrval aru, et tegu ei ole lihtsalt säärevigastusega, vaid millegi hoopis hullemaga. Vastasmeeskonna doktor kinnitas kohe peale esmast katsumist, et tegu on kannakõõluse ehk Achilleuse kõõluse rebendiga ja nii pea ma sellel jalal kõndida ei saa. Ei jäänudki midagi muud üle, kui tuli locker roomi riideid vahetama minna ja esimest korda karkudega kõndimist õppima hakata ning edasi oma meeskonda sideline-ist toetada.
Õhtu tegi veidi helgemaks domineeriv võit vastaste üle, tulemusega 35 – 21. Kui üldse sellest jalavigastusest midagi positiivset välja võtta, siis on selleks kindlasti see, et õnneks juhtus see hooaja viimases mängus ja mängu ajal. Sest tegelikult võib selline asi juhtuda sisuliselt ükskõik kus ja ükskõik millal.
Kokkuvõtvalt andis see college footballi hooaeg mulle palju rohkem, kui oodata oskasin. Alustasin kõigil neljal erineval kaitseliini positsioonil. Igas mängus tundsin, et hoidsin oma ja iga mänguga läksin ka silmnähtavalt paremaks. Kuigi seljavigastus ja lõpus Achilleuse rebend ei lasknud mul hooaega lõpetada nii nagu lootsin, on see football. See on sport, selliseid asju juhtub.
Olen uhke selle üle, mida selle ühe hooajaga saavutada jõudsin. Ma õppisin tohutult palju, kohtusin nii paljude vingete inimestega ja sain lõpuks ometi elada seda college footballi elu, mille jaoks 5 aastat järjest vaeva nägin. Nüüd saan öelda, et olen Ameerikas mänginud nii keskkooli kui ülikooli jalgpalli ja minu teada ei ole veel mitte ükski teine eestlane mõlemat teinud. Kõige tipuks sain ma hunnikuga ägedat merchi ja lahedad senior pildid, mida oma tulevase man cave-i seinale riputada! 😀 (PS. Meil veel neid senior pic’e käes pole, niiet peate leppima hooaja vältel minu või kellegi teise kaamerast hangitud piltidega.. 🙂 )
⬇️⬇️⬇️ Ülari hooaja highlight‘id! ⬇️⬇️⬇️
Inksu & Ülar USA-s 